Seisid kord kaks hiidlast kesk Kärdla linna ühe madala ja lapitud maja ees.

„Püsti ikka mahud sisse?” kahtles üks.
„Ei mahu, aga lähen põlvili,” vastas teine. Oli aasta 1997 ja Maret Aron oli ostnud endale maja.

Kärdla linn tekkis kunagise rootslaste küla Kärrdali asemele. Kui tõrksad rootsi talupojad 19. sajandi algul Ukrainasse ümber asustati, rajas krahv Konstantin Ungern-Sternberg sinna 1829. aastal Hiiu-Kärdla kalevivabriku, mis oli linna kujunemisele määrava tähtsusega. 19. sajandi lõpuks oli vabrikus juba ligi seitsesada töölist.

Kärdla kalevivabrik tõi maailmas tuntust nii Hiiumaale kui ka kogu Eestile. Kõrgekvaliteedilise kalevi tootmise ja töölistele korralike elutingimuste loomise eest autasustati Hiiu-Kärdla kalevivabrikut paljudel näitustel Peterburist Pariisini.

Vabrik ise põles maha Teise maailmasõja ajal 1941. aastal. Maret Aroni kodu-külalistemaja Kertel on aga üks vähestest toonastest tööliste majadest, mis tänini säilinud.

Seda, et „Tau Liisa maja” oli olnud kunagise Kärdla kalevivabriku tööliste kodu, teadis Maret juba varemgi. Arhiivis leidus isegi hoone jooniseid, kus kirjas ehitusaasta: 1850. Mareti sooviks oli maja taas ellu äratada, kuid mitte muuta selle vaimu. Tegemist oli ju ikkagi ühe Kärdla linna vanima elamuga.

Maja üldilme kujundamisel võttis Maret aluseks vanad joonised, aga tänapäevaseks eluks, eriti majutuse tarbeks oli vaja teha mõned põhimõttelised muudatused. Ennekõike puudutasid need veevärki ning teisele korrusele magamiskambrite rajamist.

Kuigi suuremate ülesannete puhul kasutati ka kohalike kogenud ehitusmeeste abi, tegid lõviosa (näiteks kõik sisetööd) Maret ise koos tollal teismelise poja Priiduga.
„Ühel hetkel vaatasime köögist kuud ja tähti...”

Kui poolteise sajandi jooksul ladestunud „kultuur” vanakeselt ettevaatlikult, kiht kihi haaval maha kooriti, paljastusid mõnedki üllatavad ja põnevad detailid, mis ilma tundliku ja terava silma ning hooliva südameta oleks võinud unustusehõlma jäädagi.
Leiud seostuvad kogu Kärdla linna sünni ja käekäiguga ja on seepärast kohaliku koduloo seisukohalt hindamatu väärtusega.

Kui näiteks palkseinad seestpoolt puhastati, ilmnes, et juba 19. sajandi keskel oli siin järgitud taaskasutuse põhimõtet: osa seinu on iidsetest kõlisev-kivikõvadest suitsutare palkidest. Tõenäoliselt on need pärit mõnest kunagise rootsi küla talust, mille elanikud sunniti 1810. aastal kodu maha jätma…

Sama tähelepanelikult kujundas ta oma uut kodu ka ise, otsis majas peituvaid mälestusi ja nägi vaeva nende esiletoomiseks. Mõned uksed näiteks leidis ta puukuurist riida alt. Seinte makulatuurist puhtakskraapimisel jäi pilgu alla vana õllepudeli silt kirjaga Dagö-Kertel, millist ei ole isegi muuseumis – see jäi oma kohale ja sai raami ümber. Oma puhkemajalegi andis Maret nimeks Kertel– tuues nõnda taaskasutusse Kärdla linna kunagise nimekuju.